2.2.1.1. Karistus peaks olema süüteo toimepanemisele vältimatult järgnev tagajärg, mis aitab tekitatud ebaõiglust heastada ja samaaegselt toimib preventiivse vahendina, mis peab ära hoidma süüteo toimepanemist tulevikus või vähemalt selle toimepanemist piirama.
2.2.1.2. Karistus on suunatud sellele, et süüdimõistetud ega teised isikud edaspidi ei paneks toime niisuguseid tegusid. Ühtlasi avaldatakse karistusega riiklikku hukkamõistu süüteo toimepanija suhtes.
2.2.1.3. Karistus väljendab ühiskonna eetilist hukkamõistu, süüdimõistva otsusega taunitakse (õigusrikkuja) tegija käitumist. Karistus on oma olemuselt sotsiaaleetiline väärtusotsustus, toimepandud õigusrikkumise ja selles süüdioleva isiku riiklik hukkamõist.