2.4. Tunnistaja õigused ja kohustused

KRIMINAALMENETLUSE SEADUSTIK

§71. Ütluste andmisest keeldumine isiklikel põhjustel

(1) Õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest on kahtlustatava või süüdistatava:
  1. alanejal ja ülenejal sugulasel;
  2. õel, poolõel, vennal, poolvennal või isikul, kes on või on olnud abielus kahtlustatava või süüdistatava õe, poolõe, venna või poolvennaga;
  3. võõras- või kasuvanemal, võõras- või kasulapsel;
  4. lapsendajal ja lapsendatul;
  5. abikaasal, püsivas kooselus oleval isikul ja tema vanemal, sealhulgas pärast abielu või püsiva kooselu lõppemist.
(2) Tunnistaja võib keelduda ütluste andmisest ka siis, kui ütlused võivad kuriteo või väärteo toimepanemises süüstada teda ennast või käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud isikuid.

§ 72. Ütluste andmisest keeldumine kutsetegevuse tõttu

(1) Õigus tunnistajana keelduda kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolude kohta ütluste andmisest on:
  1. Eestis registreeritud usuorganisatsiooni vaimulikul;
  2. kaitsjal ja notaril, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti;
  3. tervishoiutöötajal ja farmatseudil isiku päritolusse, kunstlikku viljastamisse, perekonnasse või tervisesse puutuvate asjaolude puhul;
  4. isikul, kellele on seadusega pandud ameti- või kutsesaladuse hoidmise kohustus.
(2) Õigus ütluste andmisest keelduda on ka käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–3 nimetatud isikute erialasel abipersonalil.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikutel ja nende erialasel abipersonalil ei ole õigust keelduda ütluste andmisest, kui ütluste andmist taotleb kahtlustatav või süüdistatav.

(4) Kui kohus menetlustoimingu põhjal veendub, et käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud isiku keeldumine ütluste andmisest ei seondu tema kutsetegevusega, võib ta kohustada nimetatud isikut ütlusi andma.

§ 73. Riigisaladuse kohta ütluste andmisest keeldumine

(1) Tunnistajal on õigus keelduda ütluste andmisest nende asjaolude kohta, mille suhtes kohaldatakse riigisaladuse seadust (RT I 1999, 16, 271; 82, 752; 2001, 7, 17; 93, 565; 100, 643; 2002, 53, 336; 57, 354; 63, 387; 2003, 13, 67).

(2) Kui tunnistaja keeldub ütluste andmisest riigisaladusele viidates, pöördub uurimisasutus, prokuratuur või kohus riigisaladust valdava asutuse poole taotlusega kinnitada asjaolude tunnistamist riigisaladuseks.

(3) Kui riigisaladust valdav asutus ei kinnita asjaolude tunnistamist riigisaladuseks või kui ta ei vasta käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud taotlusele kahekümne päeva jooksul, on tunnistaja kohustatud andma ütlusi.

KARISTUSSEADUSTIK

§ 318. Tunnistaja, kannatanu ja tõlgi poolt kohustuste täitmisest keeldumine

Kannatanu või tunnistaja poolt kriminaal- või väärteomenetluses või tsiviilkohtu- või halduskohtumenetluses ütluse andmisest aluseta keeldumise eest, samuti tõlgi poolt oma ülesannete täitmisest alusetu keeldumise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

§ 320. Valeütlus ja valevanne

(1) Kannatanu või tunnistaja poolt kriminaal- või väärteomenetluses või tsiviilkohtu- või halduskohtumenetluses teadvalt vale ütluse andmise eest või tsiviilkohtumenetluses menetlusosalise poolt vande all teadvalt vale seletuse või vande all teadvalt vale vara nimekirja või sissetulekute või kulude arvestuse andmise eest – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui sellega on kaasnenud tõendite kunstlik loomine, - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.

§ 321. Vale eksperdiarvamus ja valetõlge

(1) Eksperdi poolt teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest või tõlgi poolt teadvalt valesti tõlkimise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui sellega on kaasnenud tõendite kunstlik loomine, - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.