3.4. Mida võiks teada?

1) Väärteomenetluse eesmärk on selgitada välja:

  1. teo toimepannud isik;
  2. rikkumise asjaolud;
  3. teo toimepanemise motiiv;
  4. teoga tekitatud kahju.

2) Karistus ei ole kättemaks menetlusalusele isikule toimepandud teo eest, vaid see on mõjutusvahend, et hirmutada teisi inimesi ja mõjutada menetlusalust isikut edaspidi hoiduma väärtegude toimepanemisest.

3) Väärteomenetlus ei pea lõppema alati karistuse määramisega. Väärteomenetluse seadustiku kohaselt on väärteouurijal õigus vähetähtsa väärteo puhul jätta menetlusalune isik karistamata ja määrata temale hoiatustrahvi.

4) Väärteouurija võib hoiatustrahvi jätta määramata ja piirduda menetlusaluse isiku suulise hoiatamisega, kui ta leiab, et menetlusaluse isiku hoiatamine teda trahvimata on piisav.

5) Karistuse määramisel võetakse kergendava asjaoluna arvesse:

  1. süüteo kahjulike tagajärgede ärahoidmine, samuti abi andmine kannatanule vahetult pärast süüteo toimepanemist;
  2. kahju vabatahtlik hüvitamine;
  3. süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine;
  4. süüteo toimepanemine raske isikliku olukorra mõjul;
  5. süüteo toimepanemine ähvarduse või sunni, samuti teenistusliku, majandusliku või perekondliku sõltuvuse mõjul;
  6. süüteo toimepanemine õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul;
  7. süüteo toimepanemine raseda või kõrges eas isiku poolt;
  8. süüteo toimepanemine hädakaitse piiride ületamisel;
  9. leppimine kannatanuga.
  10. Karistuse kohaldamisel võib arvestada ka eelpool loetlemata asjaolusid.

NB! Teo sooritamise järel soovitame tunnistada oma eksimust, õppida sellest ja olla koostööaldis.